Setomaa moodustab oma murraku ja isemoodi arhitektuuriga Eesti kontekstis erilaadse kultuuripiirkonna. 20. sajandi algul ehitatud hooned järgisid koha omapärale iseloomulikke ehitusvõtteid, materjalikasutust ja hoonete morfoloogiat. Ristmetsa talukompleks ongi välja kujunenud nendest tavadest. Täna, sada aastat hiljem, ei ole hooned kasutuskõlblikud ja ehituslikult halvas seisukorras, kuid on soov hoida elus koha identiteeti. Tänapäevastele nõuetele, aga koha eripäraga arvestava hoonetekompleksi projekteerimise peamiseks lähtekohaks oligi Setomaa taluarhitektuur, mille sisse omakorda tuli paigutada omaniku soovid. Ristmetsa talu hoonestuse morfoloogiat iseloomustab hoonestuslaad, kus välishooned ja eluhoone on paigutatud nelinurka. Sama põhimõte sai aluseks ka projekteerimisel. Hoone arhitektuuris on järgitud Setomaad iseloomustavat taluarhitektuurikeelt, ehitusvõtteid ja materjalikasutust. Neid omadusi kombineerides on talukompleksile antud tänapäevasem lähenemine aga samas kaotamata piirkonnale iseloomulikku arhitektuurset omapära.